Tuesday, January 11, 2011

Siis seekord käes uus aasta. Kas eelviimane? Facebook on imelik asi. Alles andsin märku, et MA diplomi kaitsmine on ees- ja juba vasta ajakirjanike küsimustele. Kas tõesti on õigus nendel, kes väidavad, et sotsiaalmeedia omab võimu? Aga samas- miks muidu ma siia kritseldan? Tegelikult mitte selleks, et võimu saada. Kallis kolleeg teeb kõrval oma uuele filmile blogi. Ja siis sa kallis blogi tulidki meelde... Loodetavasti ei unune taas ära...

Sunday, February 03, 2008

EUROVISIOON

Ossa issand! Kus oli üritus!

Pean piinlikusega nentima, et rohkem kui 7 aastat olen seda üritust vaadanud. Vahetevahel nutnud, vahetevahel on kananahk ihul olnud, kuid olen vaadanud. Siinkohal ei hakka mitte lemmikloost rääkima (Jalise "Fiumi di Parole") vaid räägin sellest aastast.
Just.

Aastast 2008
Istusime siis perega koos. (Sellise perega nagu mul on) ja vaatasime. Libistasin rahulikult brandit (mida siiani teen) ja nautisin 375.- kroonistest Logitechi kõlaritest tulevat muusikat.
Tulemust teavad kõik- võitis laul. Ei väida, et võitis "teos". Tra. Imelik oleks seda väita. Võitis ikkagi laul. Laul, mille puhul oli ainukesena selge, et tegemist on huumoriga.
TAAVI laulumaneer on teada kõigile EESTLASTELE. Välismaalased oleks tükk aega mõelnud- on see NALI või mitte.
BIRGITi laul oli ilus. Imekaunis. Vaatad siladesse- ei näe, et tüdruk midagi üksindusest teaks.

ROLF- andke andeks. Ei kommi..

IIRIS. Minu vaieldamatu lemmik. Kahju vaid, et nii noor. Elutunnetus pole piisav.
Kuulan laulu- armastan. Kuulan juttu- häbenen.



Mis oli- see oli.
Lihtsalt- demokraatia võitis.
Nagu alati.
Kas kahjuks, või õnneks- näitab aeg...

Monday, January 14, 2008

Uue aasta esimene kirje...




Uus aasta täies hoos.
Jõulud said läbi ja vanatamine ka. Uus aasta tuli uue hooga. Sõbrad tüsenevad (jäävad rasedaks- palju õnne!), ise olen õnnelik. Sai vana aasta numbri sees veel ka Endale kaamera muretsetud. Jõulukingiks. Canon EOS 300V ja Canon EOS 50E. Keerasin siis enidi objed ette ja tegin ka esimesed pildid. 2 rulli peale mõned pildid millega rahule jäin. Eks siis riputan siia üles...

Saturday, December 01, 2007

Mõtted uuest eesti täispikast (täis peaga)

Istun ja mõtlen. Mõtlen ja istun. Artur Talvik on ääretult hea produtsent (möödaminnes olgu öeldud- "müts maha tema ees"), mis puudutab bitchimist, rahade väljaajamist jne. Seda kindlam olen ma, et sellle puuduva summa ta leiab. SEDA ENAM ei saa ma aru sellest artiklist. Tegelikult vist ikkagi saan. Ta ju nii hea producer, et teab- filmist peab rääkima, et ta müüks. Räägib siis ükskõik mida, aga räägib. Et olla pildil...
Et filmist tuleks mingi šedööver- seda ma ei usu. Seda ei usu ükski filmispetsiifikat tundev inimene. Liiga kiirustades tehtud, reziide vahetus, näitlejate valiku kiirustamine. Sellest ma üldse ei räägi, et interjööride (exterjööride) ettevalmistamine tolleks ajastuks+ kostüümid nii kiirelt on ülejõu käiv ülesanne igale producerile. Kui Talivik sellega hakkama saab- mitte ainult müts maha- laskun tema ees põlvili... Seda ma sulle ARTUR luban.

Friday, November 30, 2007

Michael Nyman

Kõik algas sellest, et sai naine välja kutsutud. Kuna aastaid filmiga kokkupuututud ja filmimuusikast nagu ikka ka omaarust ikka miagi jagan tänu hea õpetajõu Sven Grünbergi hoolele, siis ei olnud minu jaoks isegi küsimust, kuhu teda viia. Teate ju küll- vahel on vaja kaasa välja viia. Eriti siis, kui viimane nädalaid kodus istunu oodates Sind kuskilt kaugelt tagasi jne...
Niisiis. Piletilevist sai kohe esimesse ritta pileti soetatud ja kohale mindud.
Ah jaa. Et kes siis see Michael Nyman on? No kes veel ei tea, siis mees, kes kirjutas Jane Championi filmile "Piano" muusika. Ja Greenaway filmidele samuti.
Siinkohal peaks lugemise lõpetama need, kes põhiliselt vaatavad Spidermani ja muud taolist "filmiklassikat".
Niisiis. Teate, mul pole üldse piinlik tunnistada, et isegi mehena sain ma juba esimestest nootidest sellise "laksu", et ma lihtsalt nõretasin. Mitte kurvastusest, mitte midagi taolist. Lihtsalt SEE, mis oli, oli niivõrd endasse haarav ja niivõrd võimas, et seda millegagi võrrela oleks patt...
Muusikast ei hakka rääkima. Seda peab kuulama. Kirik oli rahvast täis, Nyman ja band (kellest iga muusik elas igat nooti läbi enda, mis andis kontserile oma väärtuse) tegid lisaloo. Raffas seisis püsti. Nyman tegi omaette lisaloo ja läinud nad olidki...

Minul välja tulles pea valutas, naisel jalad värisesid. Vaimselt olime "läbi tõmmatud". Praegu istume ja joome konjakit. Et sellest kõigest välja tulla ja homme "normaalse" eluga edasi minna...

P.S Loomulikult ei olnud minu jaoks Nymanit kuulata esimene kord. Samas pean tunnistama, et siin üritada sõnadesse panna seda, mis selles kirikus täna õhtul lendles oleks ülekohtune. Ülekohtune muusikute ja helilooja vastu. Hind, mida piletid maksid... Andke andeks, aga see oli naeruväärne selle emotsiooni eest, mis sealt sai. Ja nüüd- kuulates muusikat kodus üle... Tunnen, et selles muusikas on mingi lisaemotsioon. See emotsioon, mille ma salvestasin selles hoones enda jaoks hinge ja mis loodetavasti ei kao...

Monday, November 12, 2007

Venemaal Osa I



Teist päeva nüüd lõpuks kodus. Oma kallis Eesti Vabariigis ja oma kalli pere juures. Õnnelik.
Et kõik ausalt ära rääkia, nagu oli, pean alustama sellest, kuidas rohkem kui kuu tagasi tehti mulle ettepanek minna Venemaale 11ndale kinofoorumile, kus osavõtad riigid SNGst ja Balti riigid. Pole vist tarvis isegi mainida, et haarasin pakutud võimalusest kohe kinni. Suurte lootustega kohe kinni. Siis juba viisad, piletid. Kõik orgunni tegi Kinoliit ja 31se oktoobri õhtul olingi juba Balti jaamas minemas rongile. Teades vaid, et minuga kaasa tuleb ka üks tüdruk-kriitik. Jätsin perega hüvasti, näitasin pojale vagunit ja hakkasime Venemaa poole liikuma. Veel enne Vene piiri sain esimest korda kokku ka oma kaaslasega- Darjaga. Noor, kena inteligentne naine. Olin rõõmus.
Veel enne Vene piiri sain teaa, et olen vales "kajutis"- nimelt oleksin pidanud koos Darjaga olema, aga kuna sain vagunisaatjast valesti aru, siis olin koos kolme venelasega. Selleks ajaks olime neljakesi juba ühe pudeli kanget ära lahendanud, jutt meil jooksis ja kellegi jaoks polnu probleemiks, et ma jään nende juurde. Pealegi võimaldas see otsus Darjal ülemise nari asemel alumisel magada.
Piiriületusest ei hakka rääkima, kuna nagu eriti rääkida polegi. Kõik sujus ilusti. Minul vähemasti. Ühel minu kaaslastest oli küll eesti viisa päev varem lõppenud, kuid piirivalve oli inimlik ja ei teinud sellest erilist probleemi- venelasel lubati kadumaale naasta. Teised kaks üritasid talle küll seletada, et venelase oleksid ta kohe maha tõstnud, kuid ta ei uskunud siiski eestlaste headusse. No eks tema enda valik.
Jõusime ilusasti kohale. Meil oli auto vastas ja sõit läks Belõje Stolbõ poole. Väikelinna poole, mis Moskvast 10 kilomeetrit eemal. Selle vahemaa läbimiseks kulus 2,5 tundi. Väikses bussikeses sain veel isegi sõba silmale lasta, mis oli iseenesest väga hea, sest Moskva jäi suures osas nägemata. Inetu, jube linn. Tänavad täis reklaami, mis ääretult agressiivne, vanad hooned pilvelõhkujate kõrval jne.
Niisiis- 2,5 tunni pärast olime kohal... Gosfilmfonis ja meid ootavas hotellis...

Saturday, September 29, 2007

Esikas läbi...

Lõpuks on see siis tehtud. Nüüd elab "Apteeker" edasi oma elu. Lõpuks. Me sünnitasime ta, eks näha siis tulevikus ole, kui eluvõimeliseks ta osutub.
Esikale tuli rahvast. Täpselt niipalju neid oli, kui oli inimesi, kes pidasid tähtsaks kohale tulla. Mis aga kõige tähtsam- need kes minu jaoks tõesti kallid (kuigi ma võib-olla ei näita seda vahel piisavalt välja)- pere, Lauri, Katrin, töökaaslased olid kohal. Kas ka nautisid üritust... Kes seda teab. Ise nad väitsid, et küll.
Ja ESTER. Tema oli ka kohal. Filmiga jäi üldjoontes rahule ja laamendama ei hakanud, kuid hiljem, kui peale "Africast" tulekut kodus olime ja rääkisime, siis läks küll andmiseks- ja ühe teise filmi üle, mis õhtul linastus. Aga hommikul igatahes leppimine. Mis vist ongi kõige tähtsam. Et inimesed viha ei peaks. Sest see lammutab. Ssemiselt nii palju.
Eks lähipäead näitavad, kuidas kriitikud vastu võtsid. Igatahes ootusärevus on küll sees. Sest tahaks ikka teada, kas Kinoliidu liikmeks astumist tasub ikka edasi kaaluda, või järgmine nädal juba dokumendid sisse viia...